Meenutan oma lapsepõlvest jõudmist vanaema juurde külla ja seal oli alati tunda mõnusat koduse toidu lõhna ja magusate küpsetiste hõngu. Mäletan, et söödi alati söömise ajal ja niisama näksimist ei olnud. Ei meenu, et oleks olnud vajaudust meid kuidagi eriliselt hellitada või maiustuste ja kommidega meelitada. Ka magustoit oli alati isevalmistatud- ikka naturaalne ja lisaainete vaba. Võib tekkida küsimus, kas maiustusi ja näkse siis ei olnudki saada? Oli muidugi, aga sellist valikut nagu tänapäeval poeriiulitel näeme, ei osanud vist ükski laps uneski näha.
Kommi, seda üht ja ainsat Komeedi kommi, sai vahel preemiaks küll, pärast suuremat õues ringijooksmist või füüsilist pingutust aia- või heinamaal. Liikumist oli lastel väga palju ning energiat kulus ohtralt. Hoolimata rammusast toidust, ei olnud meie peres ülekaalulisi lapsi ja nendest ei saanud ka ülekaalulisi täiskasvanuid. Tänasel päeval on kahjuks igapäevast liikumist märksa vähem ja söömisharjumusedki on meeletult muutunud.
Kuhu on kadunud teadlikkus?
Tänaseks on sellest vanaemast saanud vanavanaema. Köögis ta kahjuks enam toimetada ei saa ning kurvastuseks väga ei soovigi. Laste meelitamiseks on tema diivanil, padja all, kapinurgal ja igalpool mujalgi kommikarpidest virnad. Temale külakostiks toodut on ju nii hea alles hoida, et külla tulnud laste(laste)laste südamete võitmiseks midagi head (loe: midagi magusat) pakkuda ja neid “hellitada”. Üsna tihti tekib küsimus, miks ometi viiakse vanaemadele külla hunnikuteviisi komme ja küpsiseid? Kas meie vanavanemadki ei peaks sööma pigem värsket ja täisväärtuslikku toitu? Veel enam, kui vanaema kapid on kõike seda “head ja paremat” täis, kui mõistlik on alles arenevatele väikestele lastele seda kõike sisse sööta? Kuhu küll on kadunud vanaemade teadlikkus?
Mida nende vanavanematega siis ette võtta? Heaks suunanäitajaks võiks siinkohal olla noorem põlvkond, kes oma esivanemaid pisut hariks. Selgitustöö ja väärt info on kindlasti mõistlikum kui tuuleveskitega võitlemine. Nad ju tegelikult soovivad lastele vaid parimat, aga teadmised tänapäeva meeletutest toiduvalikutest ja koostisainetest võivad olla vähesed. “Midagi head” ei peaks piirduma poest varutud kauasäilivate keemiapommidega. Nii vahva kui vanavanematel on võimalus tuua külakostiks näiteks oma aiamaalt korjatud (talveperioodil külmutatud) marju, puuvilju, miks mitte ka köögivilju. Minu lapsepõlves kuivatati õunu- see oleks tänasel päevalgi ju super külakost kommi asemel.
Reeglid olgu ühised
Tavaliselt on lastele vanemate poolt kehtestatud reeglid ja oleks ülitore, kui ka vanaemad- vanaisad neid austaks ja lastelastega koos olles ei rikuks. Igati vajalik oleks terve perekonna ühine arusaam söömisharjumustest ja teadlikest toiduvalikutest. Oluline on pinge- ja süüdistustevaba suhtlus ning mõistmine, et ühtne tegutsemine on laste tervise ja heaolu huvides. Alati võib ema-isaga arutada, mida lastele külla tulles tuua ja mida pakkuda, kui lapsed on külas. Eriti oluline on see kehvasti söövate laste puhul, kus iga amps peaks olema võimalikult täisväärtuslik. Muidugi oleks mugav eelistada poolfabrikaate ja kiireid näkse ise valmistatud värskele toidule, kuid kui ka vanavanemad pakuvad täisväärtuslikku ja toitaineterikast toitu, on see lastele suurepärane eeskuju. Kuuldes ikka ja jälle vanaema huulilt seda lauset, et las sööb midagigi, ajab lausa ihukarvad püsti.
Rõõm ühisest kokkamisest
Üks kaval mõte ja võte on lapselapsed kokkamisse kaasa haarata ja uusi variante toitudest proovida. Näiteks magustamisel kaustada hoopis toredaid looduslikke magustajaid nagu banaan, datlid ja mesi, ning üleliigse soola asemel kasutada ürte. Kui kardetakse seda segadust ja “hullumaja”, mis lastega koos kokkamisest järele jääb, siis ka koristamisel saab ju lapsi kaasata ja õpetada targalt ning kiiresti segadust likvideerima. Oma lapsepõlvest meenub, et koos vanaemaga köögis toimetamine oli üks ütlemata tore ajaveetmise viis. Ja siiamaani on ninas kaneelirullide lõhn, mida me koos vanaemaga ahju küpsema panime ja mille kerkimist sai läbi ahjuklaasi vaadatud kui põnevat filmi televiisorist.
Tervemad ja teadlikumad lapsed
Vanavanemad, kes on lastelastega palju koos, saavad olla suurepäraseks eeskujuks. Seda nii ise hästi süües ning lapsevanematega koostööd tehes. Tasub olla järjepidev uute toitude pakkumisel ning loov ja pingevaba koos lastega köögis tegutsedes. Kas või puhtalt seetõttu, et füsioloogilised vajadused seda kasvamiseks ju nõuavad 🙂
Vanavanemad- astume koos julgemaid samme tervemate ja teadlikumate laste kasvatamise suunas!
Kasutatud materjalid:
1. Laste toitumine ja tervis. 2010
Autor: Kerli Ennus