Lapsevanemana oleme sageli situatsioonis, kus laps ütleb toidu kohta „Mulle see ei maitse/meeldi“ veel enne, kui ta seda proovinud on. Enamasti kuuleb selliseid lauseid just köögiviljade, marjade või muu tervisliku toidu kohta, mida just süüa soovitatakse. Uusi asju sööma sundimine tihtilugu vilju ei kanna. Positiivsete muutuste saavutamiseks tasub aga läbi mõelda, mida see lause tegelikult tähendada võib ja kuidas probleemi lahendada?
Lause “Mulle see ei maitse” võib väljendada pigem seda, et laps ei ole seda toitu valmis sööma või näeb toit lapse jaoks välja liiga võõras. Täiskasvanute reaktsioon selle peale on reeglina “Kuidas sa tead, sa pole seda ju proovinudki”. Üritame last meelitada, veendes teda, kui hea, maitsev ja tervislik see toit on. See aga paneb nad pinge ja tähelepanu alla, mis võib nad hoopis antud toidust eemale peletada. Tema tegelikku probleemi pole aga tuvastatud ega sellega tegeletud. Kujuta ette, et sulle serveeritakse terve taldrikutäis tõukusid ja prussakaid. Kas sa tormaksid seda otsejoones sööma või tahaksid enne selle mõttega harjuda?
Ole järjekindel!
Suunates lapsi tervislikumalt sööma, on oluline järjekindlus ja mitte esimeste keeldumiste korral kohe midagi neile meelepärast pakkuda. Ka ei tasuks lapse korduvate keeldumiste korral loobuda seda talle edaspidi pakkumast. Uue toiduainega sõbraliku suhte tekitamine võibki aega võtta nädalaid ning teatud aja tagant tasub see toiduaine uuesti nähtavale tuua. Muidu võib juhtuda, et pere toidulaual ongi vaid need toidud, mida nad ise eelistavad või kindlasti söövad. See aga ei aita kaasa mitmekülgsemate toiduvalikute harjutamisele vaid pigem süvendab lapse nõudlikkust süüa vaid valitud toite.
Väldi pidevaid näksimisi
Sageli on laste halva isu või valivate lauakommete taga toiduvaheaegadel näksimine – eriti maiustamine, magustatud jookide joomine või krõpsude ja küpsiste nosimine. Pidev näksimine toiduvaheaegadel rikub lapse söögiisu. Esiteks ei pruugi lapsel kõht tõesti väga tühi ollagi ning teiseks on esmapilgul ebameeldivast või uuest toidust kergem keelduda- ta ju teab, et natukese aja pärast saab ikkagi soovitud maiustuse, küpsisepaki või midagi muud soovitut. Mõistlik on hoida kinni regulaarsetest, kindlate kellaaegadega söögikordadest ning piirduda kolme põhitoidukorra ja 1-2 vahepalaga.
Kuidas lapsed uue toidu suhtes ette valmistada?
• Serveeri üks uus asi korraga, alati koos tuttava toiduga. Vajadusel harjuta last uue maitsega. Selleks võta mõni tuttav ja armastatud toit ning selle sisse sega üks uus maitse/toiduaine. Erinevaid toiduaineid annab praktiliselt märkamatult lisada nt smuutidesse ja püreesuppidesse. Kuigi laps ei saa aru, et seal midagi uut sees on, hakkavad tema maitsmispungad uue maitsega tasapisi harjuma. Võib juhtuda, et laps eelistab kokkusegatud salati, püreesupi või vormi asemel süüa neidsamu toiduaineid eraldi. Seega küsi tema eelistusi ja paku talle võimalusi.
•Lase lapsel endal toitu serveerida. Vajadusel paku uue toidu proovimiseks testtaldrikut ehk eraldi taldrikut, mis aitab pingeid maandada. Vajadusel saab ebameeldiva toidu viisakalt välja sülitada.
• Küsi: “Mida ma saan teha, et see toit sulle ahvatlevamaks muuta?” Paku ka omalt poolt lahendusi, nt “Kas sa tahad riivjuustu peale panna?“, “Tahad sa köögiviljadele dipikastet?” Leidke mänguline ja lõbus viis, kuidas toit ahvatlevamaks muuta.
• Aegajalt on neil vaja rohkem informatsiooni toidu kohta, et seda aksepteerima hakata. Selleks lase lapsel endal osaleda toidu valmistamisel ja lase lapsel selle toiduainega „mängida“ ning tutvuda. Võid ka juurde rääkida, kust see toiduaine/toit pärineb, millistele maitsetele või toitudele see sarnaneb ning miks see hea on.
• Vahel on lapsel vaja järjepidevust ja aega, et uue toiduga harjuda. Varu kannatust, vahel tuleb mõnda toitu (nt salat) serveerida mitmeid kuid või isegi aastaid, enne kui ta seda armastama hakkab.
• Lapsed teevad toiduvalikuid visuaalselt– toit peab hea ja ahvatlev välja nägema. Tee toidukunsti – viinamarjadest ussikesi, pirnist siili, paprikast ja porgandist lilli vms. Lisaks aitab lapsel tekitada huvi toidu vastu, kui serveerida see kaunilt – pudrule moosiga joonistatud nägu või mõni muu pilt, köögiviljadest vahvate nägude ja kujundite tegemine vms.
• Väiksemate laste puhul aitab motivatsiooni tõsta ka see, kui öelda, et tema lemmiktegelaskuju või eeskuju armastab väga just seda toitu, sest see teeb tugevaks ja targaks. Loomulikult olete parimaks eeskujuks Teie ise.
• Kui Sulle tundub, et laps sõi liiga vähe ja tahab juba lauast lahkuda, siis küsi: „Mis tunne sul kõhus on? Kas kõht on natuke täis, pooltäis või täitsa täis?” See aitab lapsel õppida intuitiivselt sööma. Kui ta ütleb, et kõht on täis, siis tuleta talle meelde, millal järgmine söögikord on ja aksepteeri fakti, et kõht on täis. Hoia kinni söögiaegadest!
Kindlad reeglid ja rahulik meel
Paku aegajalt põhitoidule lisaks magustoitu ja teavita sellest juba varakult. Magustoit ei tohiks olla auhind millegi eest vaid toidu loomulik osa. Teadmine, et magustoit tuleb ka, võimaldab rahulikult soolase toidu ära süüa.
Ole järjekindel ning rahulik ja ära muuda söömist stressirohkeks etteheidetega, kuidas laps midagi ei söö. Hea on meeles hoida ühe ampsu reeglit – ehk iga uut toitu võiks laps vähemalt maitsta. Toit ei pruugi lapsele koheselt meeldida kuid tunnustada tuleks lapse valmisolekut seda proovida.
Ebatervislikud krõpsud, maiustused ning magusad joogid jäta koju kappi ostmata. Kui on vähem ahvaltusi ja võimalusi, siis on ka kiusatusi vähem. Oleme isegi vahel kogenud, et kui kapis trehvab olema mõni hea šokolaad või küpsisepakk, siis on isu selle järele vahest isegi suurem kui tegelik vajadus. Seega jäta liigsed maiused ning rämpstoit poodi. Nagu eelpool sai mainitud, oleme ise oma lastele eeskujuks, seega vabandus, „Mina olen täiskasvanu ja võin õhtusöögi järgselt krõpsu süüa“ ei ole kuidagi kohane.
Loomulikult peaksime laste soovide ja vajadustega arvestama, kuid lapsed vajavad ka suunamist. Selge on see, et last sööma sundides kujundame me tema suhtumist toitu ja söömisesse, mis võib hiljem välja lüüa hoopis teistes söömisprobleemides. Võibolla mäletab nii mõnigi lugeja vastikusega, kuidas pidi lasteaias mõnda toitu sunniviisiliselt sööma ning väldib seda täiskasvanunagi.
Seega ole kannatlik ja järjepidav, võimalda lapsele tutvuda ja harjuda uute maitsetega, paku vahepaladeks küpsiste ja kommide asemel puu- või köögivilju. Veel parem, kui tükeldatud puu- või köögiviljad on sagedasti lapsele käepäraselt (taldrikule valmislõigatuna) olemas. Kasvõi koolist- või lasteaiast tulles esimese tühjakõhutunde peletamiseks. Lapse söömisharjumuste muutmine võtab aega, kuid on väga oluline, et meil kasvaks terve (ja tervislike eelistustega) nooruk!
Teiste lastevanemate kogemusi ja hästitoimivaid nippe mudilaste söömisharjumuste suunamiseks leiab Facebooki grupist “Lapsed sööma“. Tule jaga ka sina oma kogemusi!
Autorid: S.Saarsalu ja T.Taimur