Rahvatervise Akadeemia postituses “Millest räägib sinu toidukorv” arutlesime poes ostlemise üle selliselt, et pakendil olevast informatsioonist oleks tarbijale ka kasu. Käesolevas postituses arutleme aga tarbijakäitumise üle laiemalt ja teeme juttu märkamatutest mõjutustest nii ostlemisel toidupoes kui toidu tarbimisel. Kas kõik meie valikud on ikka teadvustatud?
Pilk toidulauale
Jõulud ja aastavahetuse pidustused on selleks korraks taas möödas ning uue aasta lubaduste valguses on hea teha tagasivaade aasta kõige suuremale söömaajale. Hapukapsad ja ahjuliha, peekon ja rulaad, kartulisalat ja kasukas, kõike jõululauast saab. Mis moodi jääda aga ratsionaalseks ja tasakaalukaks, kui laud on lookas ja maitsvaid roogasid on ühtäkki nii palju, et silme eest on kirju? Ühelt poolt vaadates ei juhtugi sinuga mitte midagi, kui sa ühel päeval aastas sööd liiga palju. Muidugi tingimusel, et ülejäänud 364 päeva on mõistlikud ja vajadustest lähtuvad. Teisalt aga tekib küsimus, miks ometi on jõulupühadel varjunimi “söömapühad”? Siinkohal peame ilmselt vaatama tagasi oma esivanemate aega, kus kehtis vanarahvatarkus: “Jõulude ajal söö nii palju kui jaksad!” Meie ajaloos on ajad, kus igapäevaselt toitu oligi vähe ja väga raske saada, jõulude ja nääride ajaks muretseti seda aga alati küllaldaselt ja rikkalikult. Tänapäeval pole toidu kättesaadavusega aga probleemi ja seda on igapäevaselt vastupidiselt liiga palju- jõululauas sööme aga endiselt nagu järgmisel päeval saabuks igavene ikaldus.
Seltskonna nähtamatud jõud
Teine huvitav tähelepanek söömiskäitumise valguses on sotsiaalne keskkond ja seltskond, kellega koos laua ümber ollakse. Kui näiteks jõulu- või mõnes muus pidulauas on inimesi palju ja süüakse naudingu ja mõnuga, siis oled ka sina ise programmeeritud sööma pigem rohkem kui vähem. Just selletõttu, et ümbritsev keskkond loob selleks ideaalsed tingimused- kõik ju söövad ja imelik oleks seda ka ise mitte teha. Kui aga satud seltskonda, kus teadlikult tarbitakse mõõdukalt, ei kipu ka sinu käsi tihemini laualt suupisteid haarama kui teistel. Veelgi enam, kui toiduvalik on mitmekesine ja menüü on rikkalik, on enam kui kindel, et sa sööd rohkem kui vaja. Igast toidust natuke loob summaarselt taldrikule suurema koguse, kui valikus oleks ainult üks roog. Ühest toidust tekib lihtsalt küllastus palju kiiremini, kui maitsemeelele pakkuda erinevaid asitinguid ja mitmekülgseid maitsenaudinguid. Me juba oleme sellised olendid, et ühelt poolt meeldib meile tuttav ja turvaline, kuid aeg-ajalt vajame uusi ja põnevaid elamusi.
Näe kõike, mida oled söönud
Kolmas tendents tarbimisel toidulauas on söögi koguste mõju tajumine. Kui tegemist on sellise toiduga, mille tarbimisel jääb maha jälg, nagu näiteks kanakondid, pakendipaberid vms, siis tõenäoliselt järjepanu süües ja “jäänuste” kuhja kasvamisel sunnib mingil hetkel suur kuhi sind alateadlikult lõpetama. Sõltumata asjaolust, et isu veel on, annab nägemismeel koostöös teadvusega sõnumi, et oled juba tarbinud piisavalt. Ülesöömise oht tekib aga just nendes seltskondades, kus agar ja “heatahtlik” perenaine muudkui koristab laualt ebavajalikku ja täidab aga tühjenevaid anumaid. Nii kaob silme eest tõestus, et kõik see toidukraam on just sinu kõhtu jõudnud ja mida pole olemas, seda poleks ju justkui olnudki.
Kui vaja, siis eemaldu!
Aga mida siis teha, kui ümbritsev keskkond mõjutab meie söömiskäitumist olukordades, mis on tihtipeale vältimatud. Sellistel hetkedel on alati abiks keha tegelike signaalide teadvustamine ja söömine oma reaalsete vajaduste rahuldamiseks. Kuula oma keha ja märka, millal hakkab saabuma küllastustunne. Kui tead, et sa kohe kindlasti ei suuda vastu panna ja pead tingimata kõikidest kaussidest vähemalt natukene sööma, siis hea nipp on vahepeal söögilauast lahkuda. Liikuda ringi ning kui võimalik, siis värskes õhus. Nii saab keha efektiivsemalt toitu seedida ja ka meeled saavad söögiahvatlusest puhata. Muude tegevuste valguses kaob ehk ka põhjendamatu vajadus süüa üle oma vajaduste.
Varjatud ahvatlused toidupoes
Tulles tagasi aga peolaua katmise juurde, tuleb sammud seada toidupoodi, kus meie valikute taga olevaid mõjutegureid on peidus rohkem kui me arvata oskame. Enne poodi jõudmist töötleb meie alateadvust turundus. Kui olen telekast ikka kümneid ja sadu kordi näinud, et sümpaatne näitleja või autoriteetne spordimees tutvustab mõnd uut toodet, siis alateadlikult temaga samastudes, ostangi selle toote ja usun sellesse rohkem kui teistesse samasugustesse.
Teine suur mõjutus, mis meisse on kodeeritud, on allahindlused ja soodushinnad. Kui tegemist on kollaste või punaste hinnasiltidega, siis säästan ju raudselt! Tihtipeale me aga enam ei süvenegi, kas see hind sellel kollasel lipikul ikka päriselt ka on soodsam või on tegelikku hinda eelnevalt tõstetud ja minu ostu “soodushind” pole reaaluses sentigi soodsam. Või näiteks suured sildid allahindlustest “Kogu kaup – 40%!” , kuhu imepisikeses kirjas on lisatud pikk nimekiri, mis on sellest välja arvatud. Meie meeled suudavad ümbritsevast reklaamist kinni haarata vaid väikese osa ja just selle kõige suuremalt ja erksamalt eksponeeritud. Kuna pisikese kirjutise jaoks meil aga tähelepanu ei jätku, on üllatavalt lihtne meid haneks tõmmata. Aju funktsionaalsusest lähtudes, ei ole efektiivne kõike märgata, mis ümbruskond meie meeltele pakub.
Mis juhtub aga siis, kui märkad poes mingi leti juures märgatavalt suuremat rahvahulka ja suuremat suminat? Järelikult peab seal olema midagi huvitavat ja uut või midagi soodsat või hoopis tasuta! Ja jällegi oleme mõjutatud sotsiaalse keskkonna nähtamatutest jõududest, mis kisuvad meid tarbima tihtipeale nii nagu meil tegelikult vaja ei ole.
Planeeri oma oste!
Aga mida siis teha, kui poodlemisel on turundustaktikad ikka ja jälle meist sammu võrra ees? Ka siinkohal tasub hinnata objektiivselt oma vajadusi, aga seda juba enne kauplusesse sisseastumist. Kaval oleks kodus teha nimekiri, mida poest üldse vaja ja ostlemisel sellest ka lähtuda. Meeles tasub pidada seda, et kõik mis sa poest koju viid, tõenäoliselt kellelegi kõhtu ju jõuab. Mida sul tegelikult vaja ei ole, jäägu üldse poodi!
Kasutatud materjalid:
1. Wansink, B. Arutu söömine. 2010
Autor: Kärt Jalajas