On huvitav aeg elamiseks. Tervise teema on pildil rohkem kui iial varem. Raske on tervisele mitte mõelda, kui uudiste põhiteemana on tõsise löögi all tervishoid Eestis ja mujal, vahendite ja meditsiinitöötajate nappus ning kasvav surmajuhtumite arv, eriti krooniliste haiguste põdejate hulgas, keda on väga palju.
Tervisel on hirmu maik – on justkui mõistetud, et igale hädale pole tabletti ja kõigile ei jagu hingamisaparaati. Tervishoiusüsteemid on loodud eeldusega, et vaid väike hulk inimesi on korraga haiged. Hetke jõupingutused on suunatud ravi leidmisesse ja selle kõigile võimaldamisse. Pole halb mõte, kuid tänase olukorra näitel – kas poleks parem kui riskirühm oleks oluliselt väiksem?
Eestlase loomus näib sundivat teda vaatama ja tegutsema väljapoole. Praegune asjade seis sunnib paigal püsima ja endasse süüvima. Abitu tunne on, aga iga probleem on ühtlasi ka võimalus. Selle konkreetse võimaluse eest on makstud kõrget hinda. Ei maksa lasta raisku olukorda, kus inimesed mõtlevad oma tervisele rohkem kui muidu ning on avatud muutustele.
Kelle asi on terve inimene?
Püsides terve saab iga inimene aidata ennast ja teisi, ühiskonda, majandust ja tervishoiusüsteemi nii täna kui tulevikus. Tervis pole paari päeva või mõne nädala projekt. See vajab pidevat panust, kuid pingutus on seda väärt. Praegune mõtteviis keskendub vee hulga suurendamisele, et kustutada tuld. Nii isiklikul kui riiklikul tasandil. Aga milline kokkuhoid kaasneks, kui järgmises tulekahjus oleks potentsiaalselt põlevat materjali vähem?
Igal inimesel on isiklik vastutus oma tervise osas, aga vastutus on ka riigil. Haiguste ennetamine on kordades odavam kui mistahes ravi, seda enam, et aastaid on olnud sama probleem: tervishoid on alarahastatud, vahendeid ja tööjõudu napib, haigeid on liiga palju.
On paratamatuid haigusi, mille eest pole keegi kaitstud, aga samavõrra on teadlike valikutega välditavaid terviseprobleeme. Keegi pole meelega ülekaaluline, keegi ei taha põdeda diabeeti või olla südamehaige. Siiski kasvab heaoluriikides aasta-aastalt nö elustiilihaiguste hulk, mille juured on toitumises ja liikumises. Tervislikust toitumisest ja liikumissoovitustest on justkui kõik kuulnud, aga statistika näitab, et neid lihtsaid valikuid pole lihtne teha. Teooria praktikasse rakendamisel on käärid ja siin on riigi panuse koht.
Toitumise õppimine on vajalik
Võrdselt halvad on nii täielik teadmatus kui ka pseudoteadlikkus, mida ei toeta niivõrd teaduspõhised faktid, kuivõrd trendid, moevoolud ja isehakanud staar-eksperdid. Üheltpoolt oleks vaja kõikvõimalike tervisetoodete ja -teenuste põhjalikumat kontrolli. Teisalt peaks inimeste elementaarne terviseteadlikkus olema suurem, et rumalus ei põhjustaks tarbetuid haigusjuhtumeid kodukeemia valesti tarbimise, sõgeda dieeditamise või oskamatu veganlusega.
Toitumist oma elementaarsuses on lihtne alahinnata. Toidu efekt on kumulatiivne ja – harjumatu mõte – ka söömine vajab õppimist. Inimeste vajadused on individuaalsed ja sõltuvad paljudest teguritest (elukohast, elustiilist, east, aktiivsusest, sünnipärastest eeldustest, terviseriskidest). Heaoluühiskonna jabur paradoks on, et toitainete mõttes näljas inimene on ülekaalus, sest tema menüü on ühekülgne või läbi mõtlemata.
Toitumisnõustaja saab aidata
Asjatundlikult koostatud dieet võib ka keeruliste haiguste puhul elukvaliteeti märgatavalt tõsta, taastada töövõime ning isegi vähendada vajadust kallite ravimite järele. On vähe kasu maovähendusoperatsioonist, kui inimene pole taastumisfaasis lisaks saanud teadmisi toitumisest. Haigekassa pole seni toitumisterapeudi konsultatsioone oma teenuste loetellu lisanud, kuigi lihtsam ligipääs toitumisnõustaja või -terapeudi vastuvõtule vähendaks terviseprobleemide süvenemist – kokkuhoid tekiks arstimitelt, raviprotseduuridelt, inimeste suuremalt töövõimelt.
Mõistlikud alusteadmised ennetaks söömishäireid ja tarbetuid vigastusi, mille tagajärjed kummitavad elu lõpuni. Ka enesetappude arv ja suremus söömishäiretega inimeste hulgas on Eestis häirivalt suur. Lahendus – toitumisõpetus koolides, sest eeldus, et need teadmised tulevad kodust, ei päde alati. Koolides on inimeseõpetuse tunnid, mille raames saaks kompetentne toitumisnõustaja jagada noortele väga vajalikku infot toitumise kohta. On ka kodunduse tunnid, mis ootavad kaasajastamist.
Koolide ja lasteaedade (ka muude asutuste, sh haiglate, söökla-tüüpi toidukohtade) menüüd on muutunud. On tekkinud mingi arusaam, mida tervislik toit peaks sisaldama. Arenguruumi on reaalsete roogade kokku panekul – tõrge salati ja köögiviljade vastu on mõistetav, kui pakutav on nädalast nädalasse sama või süstemaatiliselt ülekeedetud. Mitmekülgne toit ei tähenda hoopi rahakotile, ka pole see maitsetu hein. Nauditava tervisliku eine pakkumine on võimalik, kuigi see võib olla väljakutse koka inspiratsioonile ja teadmistele. Siin tuleb appi asjakohane koolitus. Teadmised ja inimesed selleks on Eestis olemas.
Jääb loota, et post-pandeemiline maailm on parem ning tervishoid rohkem orienteeritud ennetamisele. Eestile on odavam harida inimesi kui likvideerida kuhjuvaid terviseprobleeme.
Lugu ilmus esmakordselt 10. aprillil 2020 Äripäevas Eduka Eesti arvamuslugude konkurssi raames.